Kultuur

Loodus, energia, kirjandus, säästmine ja hoidmine – üks kultuur

“Ühel tuulisel suvepäeval nähti Felslandi saarel võõrast meest. Mees hulkus risti ja põiki läbi saare põlised männikud, uitas mööda lõputuid kadastikke ja jõudis viimaks saare edelaranniku kõrgele kaldapangale, kus kõrvu kurdistas kajakate kisa ning mürinal paiskusid krobelisele kaljujalamile valgelakalised lained.”

Need sõnad on laenatud Heino Väli tuntud lasteraamatust “Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel”. Kirjanik Heino Väli (1928-1990) elas Vilsandil aastakümneid. Silver Ükssilma loo kangelaste prototüübid leiduvad kõik Vilsandi (rootsi ja hollandi keeles Felsland) 1960-70-ndate aastate vilsandlaste ja suve-vilsandlaste hulgast. Hirmsa mereröövli Silveri prototüübiks oli aga Heino Väli hea sõber ja majanaaber, kirjanik ja luuletaja Juhan Saar (1929-2007) kes ka Vilsandil aastakümneid suvitas ja loomejõudu kogus.

Looduskaitsest saab kirjandus ja kirjandusest omakorda looduskaitse. Vilsandi saare loodusest ja selle kaitsmise probleemidest on vähemalt osaliselt inspireeritud ka Jaan Rannapi raamat „Viimane Valgesulg“ (1967), raamat, mis juhtis kunstiliste vahenditega tähelepanu merikotkaste väljasuremisohule. Vilsandi näite varal võib kultuuriantropoloogia valdkonda kaldudes markantselt esitleda looduskaitset kui väga multidistsiplinaarset valdkonda.

Felslandi Ajamaja rajatakse Vilsandi looduslikule ja kultuurilisele vundamendile. Energia säästlik ja tõhus kasutamine on Vilsandil toimetuleku võtmeküsimus. Kui meri ja tormid küttepuid randa ei kanna, tuleb need suurelt saarelt kohale toimetada, kusjuures veokulu võib mõnigi kord osutuda kallimaks kui puud ise. Eks arvuta siis veel kütteväärtust…

Vene Impeerium oli võimas mereriik ning navigatsioonile ja hüdrograafiale, meresõidule ja selle korraldamisele pöörati tõsist tähelepanu. Vilsandil pakkus sellele tegevusele tugevat kandepinda kohalik meresõidu- ja rannapäästekultuur, oskused ja kogemused, millest kõigest kohalik elu ja sageli selle jätkumine üleüldse ju olulisel määral sõltusid. Tuletorni ja selle ümbruse ajaloolised hooned on Eesti rannaäärse elu sisu ja sümbolid ühteaegu. Nende säilitamine ja kasutuselevõtt tänaseid teadmisi kasutades on meie homse kultuuri paratamatus.

Comments are closed.